Eesti-Läti piirile jääv Mõisaküla asula on tekkinud ja arenenud raudteega seotult. Kunagises jaamakorraldaja majas (1932) tegutsev muuseum annab ülevaate Mõisaküla ajaloost ja raudteest. Siin on eksponeeritud vedurite tehasesildid, mudelid ja maketid, tööriistad, mida kasutati kitsarööpmelise raudtee ehitamisel. Muuseumis võib näha ka Vene tsaari Nikolai II kupeevaguni pronksist tuhatoosi, mis pärineb ajast, mil vagun Mõisaküla tehastes 1920. aastatel lammutati.
Pärnu–Mõisaküla raudtee oli ligemale 50 kilomeetri pikkune lõik, mis rajati aastatel 1895–1896 kitsarööpmelise juurdeveoraudteena seoses Valga–Ruhja–Pärnu raudteeliiniga. 1897 avati liikluseks Mõisaküla–Viljandi liin ehk Mulgi raudtee. Valmisid raudteetöökojad ja tehas (1900), kus remonditi auruvedureid. 1934 hakati raudteetehases tootma reisivaguneid.
Kitsarööpmelise raudtee ajastu lõppes Pärnu ja Mõisaküla vahel 1975, kui Mõisakülast lahkus viimane üldkasutatav kitsarööpmeline reisirong ja asemele rajati laiarööpmeline raudtee, mis oli osa Tallinna–Pärnu–Riia raudteest. Raudtee kehv kvaliteet aga lubas rongiliiklusel toimida vaid pisut üle ühe kümnendi.